Kelleks saada

Elas kord väike Siim. Väike Siim mõtles kogu aeg, kes ta tahaks olla, kui ta on suur. Vanemad tahtsid, et Siimust saaks pillimees ja panid ta muusikakooli. Muusikakoolis oli vahva. Ühtmoodi paelusid nii praktilised kitarritunnid kui ka solfedžo. Aga ei saanud Siimust pillimeest. Nüüd vahel ta tinistab sõpradele omal ajal õpitud lugusid. Moosekandiunelm on ärgitanud Siimu kirjutama ise lauluviise, mida ka ette kantakse. Muusika on Siimu hobi, millega ta kenasti hakkama saab.

Kahjuks aga armastus muusika ja pillimängu vastu ei ole Siimu ainus hobi. Siim hakkas suurest peast ka tööl käima. Nüüd veavad jalad Siimu Õhtulehe toimetusse juba iga päev. Töökaaslased ei ole eriti toredad inimesed, eriti paha inimene on toimetaja. Tema arust ei ole see piisav kui vahel viisijupp peas häält teeb ning siis kitarrikeeltelt teistenigi toodud saab. Tema tahab lugusid.

Aga kust neid võtta? Vahel õnnestub veebis surfates leida mõni vana unustatud krimiuudis, millest Õhtuleht ei ole kirjutanud. Sellest saab hea nupu. Et ülemus ja kolleegid ei kahtlustaks, jätab Siim oma lugudes enamasti ütlemata, millal koletu kuritöö toimus. Ka avalikest kohtumaterjalidest saab lugusid teha. Lõika-kleebi, muuda natuke sõnade järjekorda ja lugu valmis. Kogutoodang kolm nuppu päevas paistab ülematele passivat.

Õhtuleht on aga tabloid, seetõttu on vaja eksklusiivseid ja mahlakaid paljastusi, mis aitaks putkas lehe müügi jaoks atraktiivsemaks muuta. No neid ei ole kuskilt kopeerida. Selleks tuleb kirjutada pressiesindajatele ja neilt küsida – kas äkki midagi viimasel ajal pahasti on läinud. Siim, lihtne mees, niimoodi otse küsibki: midagi halvasti on uuemat?

Alati ei saa Siim vastust. Kogenumad pressiesindajad teavad, et Siim on küll uudishimulik, aga kui talle vastamata jätta, ei juhtu midagi. Sest enamasti ei suuda ta vastuste pealt niikuinii lugu kokku kirjutada. Kõik pikemad lood saavad tehtud mõne teise ajakirjanikuga kahasse.

Miks siis Siimul suuremad lood välja ei tule. Siimul on pisike viga – ta ei oska kirjutada. Eesti keele sõnade järjekorra jaoks on nii palju keerulisi reegleid seatud, et ükski lause teiste jaoks harjumuspärases järjekorras välja tulla ei taha. Selle peale Siim mõelnud ei ole, et kui vahel tema küsimustele ei vastata, siis ehk teisel pool meilitoru olev pressiesindaja on ka lihtne inimene, kes sellest sogast, mida Siim kaua küsimuseks haudus, ei oska tema eest muna muneda. Siimu küsimused ei ole lihtsalt arusaadavad. Enamasti puudubki neil mõte.

Aga lood saab ilma vastustetagi tehtud. Ikka need kopi-pasted, kus kantseliit juhtlõiku ilustama jääb, sest muudetud sai ju vaid sõnade järjekorda.

Loo moraal:
1.Kui oled suhtekorraldaja, siis Õhtulehe Siimu küsimusi võid julgelt ignoreerida. See ei ole eetikakoodeksi rikkumine, sest Siim ei ole täisväärtuslik ajakirjanik niikuinii.
2.Kui oled Siimu kolleeg, siis temaga kokku puutudes küsi talt: Miks sind, sitta, peetakse?

Ajakirjanik PR-iks

Maa- ja rahandusmees, tulevane europarlamendi saadik Ivari Padar palkas endale uueks nõunikuks Postimehe ajakirjaniku Kai Kalamehe. Kai on kindlasti meeldiv inimene ja tubli keskpärane ajakirjanik, aga sotside käik on pehmelt öeldes rumal.
Kust tuleneb arusaam, et ajakirjanik on edukas ka PR-töös? Eriti veel ajakirjanik, kes on oma tööd juba pikki aastaid teinud? Lootus, et palgates ajakirjaniku vabanetakse tüütust tülitajast, on lühinägelik. Asemele tuleb uus ja hullem, kellega on uuesti vaja suhted sisse töötada.
Tõsi, ajakirjanik oskab teha ilusaid pressiteateid, mis meeldivad tema ekskolleegidele. Ja tekibki arusaam - näed kui head tööd teeb. See arusaam on kohane muidugi neile põmmpeadele, kes PR-i taga ainult pressiteateid näevad.
Praegusel raskel ajal on rahandusministrile vaja spetsialisti, mitte "uusi väljakutseid otsivat" kanatädi. On vaja kogemustega inimest, kes oskab kriisis töötada. Inimest, kes tunneb rahandust ja PR-i. Kusjuures, selliseid persoone on rahandusministeeriumis varem töötanud, otsigem nende seast.
Põhihäda on siiski see, et pika tindikeppari karjääriga inimene ei saa ega hakkagi aru saama, keda ja mida ta esindab. Ta ei suuda rollist välja tulla. Ümberkehastumine pole niisama lihtne. Eesmärgiks pole enam rahva tahe, vaid ministri ja partei oma.
Heaks näiteks on riigikontrolli pressiesindaja, kes endiselt otsib sensatsiooni, mitte ei seisa riiklike huvide eest.
Sotsid pole oma PR-iga siiani säranud. Küllap nad soosivadki tuhmust ja keskpärasust. Ja kui asi tõsiseks läheb, siis on neil sahvrist võtta Rumm.