SEB ja EMT juhtumid

Neljapäeval teatas SEB Pank, et hüvitab Likviidsusfondi investoritele osakuhinna ümberhindlusest tekkinud kahju. Lihtsamalt öeldes: pank tegi varem otsuse, et seoses ülemaailmse raske majandusolukorraga võetakse klientidelt osa raha käest ja pärast, kui kisa läks väga suureks, anti raha tagasi.
Umbes sarnase asjaga sai mõni aeg tagasi hakkama EMT. Alguses teatas mobiilifirma, et minnakse üle minutipõhisele (ehk kallimale) kõnehinna arvestusele ja hiljem, kui samuti kära liiga suureks paisus, muudeti otsus tagasi.
Tegelikult on need juhtumid väga sarnased. Esiteks: mõlemad (valed) otsused tehti emafirmade ehk Skandinaavia omanike poolt. Teiseks: mõlema otsuse puhul ei arvestatud piisavalt avaliku arvamusega. Kolmandaks: otsusega kaasnes nii rahaline kui moraalne kahju. Neljandaks: jama pidid kinni tampima kohalikud juhid.

PR-blogi ei kahtle - mõlema ettevõtte pressijuhid (vastavalt siis Silver Vohu ja Kaja Pino) on piisavalt professionaalid, et teavitada juhtkonda, et tegemist on äärmiselt halbade otsustega. Kuid tõenäoliselt jäid nende mõlema käed lühikeseks, et otsuseid takistada. Raskemates olukordades kipuvad tippjuhid PRi unustama ja antud juhtumitel käis otsustamine üldse üle eestlaste peade. Vähemalt SEB juhtumi puhul.

Järeldus. Hoolimata näiliselt sõbralikust suhtumisest peavad Skandinaavia ettevõtted Eestit endiselt porilombiks, kus aegajalt peab käima oma punaste potikutega sees trampimas. Nad on rahul senikaua kui kasumi marginaal on kõrge, ja kui tekib raske hetk, sõidetakse haledalt sisse. Peame valmis olema selleks, et kui see on neile kasulik, lasevad Skandinaavia omanikud siinse äri põhja. Esimesed ohvrid on tegelikult juba olemas.

Moraal. Kui küsimus on suures papis, siis PRi enam ei pruugi eksisteerida. Jääb vaid põlevad silmad ja rahanumber. Otsused pole enam adekvaatsed.